Ma ei osanud nüüd ühtegi originaalset pealkirja välja mõelda, upsii.

Aga ma tahtsin jagada täna seda, kuidas siin ei saa tänaval lihtsalt tuim olla. Mitte, et ma tahaks, aga ikkagi:D Täna, las ma loen kokku.... mitu naeratust, tervitust ja niisama juttu sain. Loomulikult mina naeratan lihtsalt vastu, sest ma ei saa aru, mida nad mulle ütlevad:D:D Aga ma eeldan, et see on hea. Nii, ma sain kolm tervitust teel parki ( mis on umbes 15 minutit pikk), pargis rääkis muga üks vanaema, kellel nunts lapselaps kõrval oli. Ma noogutasin ja naeratasin:D Laisainimese lifti oodates... astus liftis üks naine välja, kes mulle miskit ütles, ma naeratasin ja noogutasin:D

Trennist tulles sain ühe (Y) eehk püstise pöidla mehelt, kes bussis istus. Tavaliselt siis annavad bussid ratturitele teed, AGA meie trenn oli täna nii killer, et ma ei jaksanud vändata ja mõtlesin seda aega kasutada hinge tõmbamiseks, kuni buss ära manööverdab. Ja nii ma võitsingi selle mehe südame... Koduteel, mis on umbes 7 minutit pikk... selle jooksul sain ma kaks naeratust möödujatelt. Nooo on ju nunnu!!! Ja siis ma mõtlen, et ma tunnen end nii koduselt ja hästi siin, eet miks ma peaks sinna kurja Eestisse tulema. Ja riielda saama suvalistelt inimestelt tänaval.

Arutasime täna Annega ka seda pargis. Me saime aru, et tema ei saa naeratusi ja tervitusi selle pärast, et ta ei vaata inimestele otsa, ta vaatab maha... nagu põhjamaalasele ikka kombeks:D