Heiaheia, saatsin Bianca just bussi peale ja olengi jälle üksinda siin toas ja kellelegi süüa ei saa teha... aga mul on mu oma privaatsus alles ja ma olen nüüd natuke targem jälle:) Viimastel päevadel on niii palju põnevaid asju toimunud ja me käisime palju ringi ja ma sain Biancat päris hästi tundma ja vahepeal täiega tundsin, et tahaks siia ka sellest kirjutada... aga praegu on natuke selline emotsioonide-vaakum, et õhku ei ole, seega ei saa nagu jagada ka. Loomulikult tuleneb see sellest ka, et kui neli päeva arvutist eemal olla, siis oleks nagu neli päeva tsivilisatsioonist väljas. Tunne on vähemalt selline, et e-maile ja uudiseid ja FB kirjeid on niiii palju ühe korraga. Ja nüüd ma siis olengi natuke tuim selle kõige keskel.
See on siis tulemuseks, kui sa sööd hommikust ja uurid Postimeest samal ajal. Mul olid kaks raamatut, arvuti ja kohv siis laual. Ja ma lükkasin arvutiga kohvitassi ümber, seeeeega järsku läks meil kibekiireks. Bianca haaaaras arvuti ja mina muretsesin ainult oma raamatute pärast:D:D Me saime ikka päris palju naerda selle üle. Ma kuivatasin juba raamatuid, kui Bianca ikka hüüab, et tegeeleee arvutiga, mitte raamatutega:D Aga kõik on korras nüüd. Hea, et vakstu välja mõeldud on:)
No comments:
Post a Comment