Vaade Kennedy tänava sillalt, ehk siis see autojuhtide sild, mida mina iga päev ületan.
Täiesti tavaline vaatepilt. Ma pargin oma ratta ära ja kui ma tagasi tulen, siiis ma pean korraks peatuma ja mõtlema, kuhu ma enda oma nüüd jätsin. Ma pole veel harjunud sellega, et ratta igale poole kaasa võtaksin. Niisiis, tavaliselt panen kuskile tänavanurgale, teen oma tegevused ära ja lähen võtan oma ratta sealt samast nurgast. A täna ma läksin kesklinna shoppingstreetidele, jätsin juba oma ratta ühe tänava nurgale ja siis sain aru, et ilmselt ma ei oska enam tagasi sinna samasse kohta tulla, seeega pidin ratast kaasas vedama:) Aga hea, et mul see meelde tuli, muidu ma oleks küll nutma pidanud kuskil...
Vaade jalakäijate sillalt sillale, mida mina iga päev ületan. Siin linnas on kokku a la 4-5 silda. Üks kaunim, kui teine. Minu oma on autodele, ilusa nimega, aga muidu igav:D
Sellised dilemmad on mul iga päev. Kas ma julgen rattaga keelumängi alt sõita läbi või ei. Praegu olen veel tubli olnud ja jalutanud siis selle tänava ratas kõrval:) Ju ma varsti ka hakkan ignoreerima...
Kinoinimestele:) Punase vaibaga kino!
Täiesti loomulik jõulupuu, kus kaunistused peal ripuvad.Day 4
No comments:
Post a Comment