Post-Communist Condition

Sain hommikul Annelt sõnumi, eet " Btw todays lecture is the coordinators lecture and she speaks about memory politics in Eastern E. AND see a little doc about russian riot in Tallinn in 2007. She is specialized in Estonia I think.." Vaatasin kella, niii 5 minutit enne 10t, kippelt pessu ja peaks jõudma küll 11ks linna. Siis tuleb järgmine sõnum, et aaand today it is 26 degrees and thunderstorm. Saadan vastu küsimuse, eeet oii, mida me kandma peaks siis. Annelt lühike ja konkreetne sõnum vastu " Nothing". šelgee siis:D

Aga ma tõmbasin ikka oma suvekleitovka selga ja lendlesin linnapoole. Ma üks hetk postitasin selle teetööde pildi siia, nüüd mul sõbrad seal juba, igal hommikul lehvitame üksteisele:D:D Mulle küll tundub, et igal päeval lehvitavad mulle erinevad inimesed, aga I don´t mind:)

Iiiigatahes, oluline on see loeng! Mul on juba mõnda aega harjumus jälgida siinseid professoreid ja mingeid mõtteid paberinurka kritseldada. Noh, et kui mõte ära kaob, ei jaksa korraks jälgida otseselt teemat, siis jälgid inimesed ennast:) Prof. Wulf´i kohta on kirjutatud, et väga tark naine, kellel on natuke enesekindlust puudu. Agaa ma praegu pean lisama, et ta tahtis, et me naeraks vähemalt, et kui mingeid muidu emotsioone ei tule, siis vähemalt oleks naeru ta mingite lausete peale. Ja see kukkus välja nii, et me väga ei naernud, siis ta ütles, et see oli see lause, kus võis naerda ja siis me naersime. Ta tundis end jälle mugavamalt ja liikus teemaga edasi:)

Väga põnev teema oli, jõudsime siis ühel hetkel selle Eesti filmi juurde, ta küsis, et kas keegi oskab veel eesti keelt. Sellise oleku ja näoga, et ilmselt ühtegi kätte ei tõuse. AGAA näeee, tõusis ikkagi:D Ja siis ta oli nii armsalt ärevuses:) Läksin rääkima temaga pärast, uurisin, et mis teema tal Eestiga on. Ta tegi oma doktorikraadi ka Eestit uurides, on eesti keelt õppinud ja kutsus Eestit oma teiseks kodumaaks, suht nunnu:) Ta ema oli ka loengut kuulamas, ütles, et tule, ma tutvustan sind temale ka:) Ja nii me kolmekesi naersime seal Eesti üle ja rääkisime Pronksööst ja temast. Ja ta siis ta tahtis mu kätt suruda ja värki:D:D Haha, laheee, sain täiega palju vahvat energiat päevaks. Ja siis rääkisime Boyani, Laura ja Desireega veel instituudi ees, läksime oma teed ja mingi tund pärast loengu lõppu nägin professori ema linnapääl:D Mul olid klapid peas, aga ma sain aru, et ta räägib muga, keerasin otsa ringi, läksin tagasi ja jutustasin ta emaga ka veel mõned laused bussipeatuses:D:D hahaha, ja siis soovisime üksteisele head teed ja take care ja läksime lahku:D

Ja siis ma ütlesin talle ka, et oo, ma kirjutan oma blogis temast kindlasti. Ja siis ta oli ka nii ärevuses, et yeah, you should:D Aga otsisin ta tutvustuse ka välja, ikkkkka väga palju on Eesti kohta uurinud naine:D http://www.fdcw.unimaas.nl/staff/default.asp?id=332

Üks päev oli veel üks lahe situatsioon:) Ma olen nii harjunud, et inimesed tänaval lihtsalt tervitavad, ratturid lehvitavad ja kõigile meeldib suhelda ja sõbralik olla ja siiis näen teel linna, et üks mees tassib telliskive ja mingit sodi ühest majast välja. Tal oli ühe rattaga käru ja plank viis aslfaldilt autokasti selle. Ülesse sai väga ladusalt, aga alla sõites kukkus see palk maha ja ta oli natuke hädas oma käruga. Jäin seisma ja küsisin, et kas ma saan aidata teda. Ta oli selline armsalt hambutu keskealine töömees, kes otseloomulikult ka kohe inglise keele peale ümber läks. Vaatas enda ringi ja ütles, et aga otseloomulikult saan ma aidata. Tal on umbes 20 kärutäit kive ja sodi veel sealt majast välja tuua, ma võin tema eest seda teha ju:D Naersime seal, ma vaatasin oma riideid ja puhtaid käsi, aga ütlesin, et nojah, mis seal ikka siis, hakkame siis pihta:D:D Et kui ma juba pakkusin abi, siis ma ei saa ju taganeda enam:D:D Aga ta lõpuks ikkagi ei võtnud mind appi, lasi mu lihtsalt minema:) Kõndisin minema ja mõtlesin, et ma nii kohe pakkusin enda abi, et ma ju otseselt ei oleks ju midagi teha saanud ta jaoks:D Aga vähemalt hollandlased on hästi mõjunud, ma naeratan enamuse ajast tänaval:)