Aegade ägedaim äikesetorm ja Hollandi suurim kindlus

Kuna (HAHA, Kadi, näed, mis sõnaga ma alustasin:D) viimased nädalad Maastrichtis on käes, siis me Annega püüame ikka võimalikult palju ümbrust uurida ja ilma nautida. Täna hommikul otsustasime siis Hoensbroeki kindlust kaema minna. See on pooleteist tunni kaugusel Maastrichtist Saksamaa poole. Mõtlesime, et kuidas me lähme, kas bussiga või rongiga jaaaa loomulikult valisime rongi, sest seal ju piletit pole vaja:D Seega järjekordselt käisime jänestega Heerlenis. Muide, eile Haagis käies vahetasime 4 korda ronge, sõitsime kokku 6 tundi rongiga JA ühe korra küsiti meilt piletit... Igatahes, sooooeee ilm oli, lühkarid jalga, et luige-leedi jalad ka natuke pruunimaks saaks. Tagasiteel hakkas räiiigelt sadama, Maastrichti rongijaam oli inimesi täis, kõik ootasid vihma üleminemist. Ehk juba rongis nägime, et välku lööb ja müristab, aga ma ütlesin, et ma olen julge ja sõidan kohe koju, ma ei viitsi siin mingit asja oodata. Ütlesin Annele, et tavai, mina olen esimene, kes siit sirge seljaga välja astub ja uhkel sammul ratta järgi läheb:D Päris naljakas oli, sest kohe, kui ma vihma kätte astusin, tahtsin end kortsu tõmmata õlgade vahele, aga ma ju olin lubanud, et ma ei tee nii:D Läksin rattaparklasse, minu rattani jõudmiseks pidi läbima ühe äsjatekkinud järvekese:D:D Mul olid õnneks plätud jalas, Annel olid tennised, ma ei teagi, kuidas tema oma rattani jõudis lõpuks. Aga korra kaotasin plätu vee alla ära ka, väike kiljatus, ootamine, et plätu vee peale tagasi jõuaks ja teekond koju võis alata. Niiiii viingee olii! Vahepeal lõi silme ees täiesti valgeks, välgutas ja müristas nagu ma ei tea mis. Ja olgu öeldud, et terve eelneva aja Heerlenis me suht praadisime end päikese käes. Muidu, hommikul oli põhiline see ka, et ma ei suutnud otsustada, mida ma kandma peaks. Ilgelt kleidi isu oli, aga ilm oli liiga palav selleks nagu. Aga seda ma mõistsin siis, kui ma olin kleidi ära triikinud, selga tõmmanud, alla lipanud ja saanud aru, et ei ei, liiga palav ikka. Seega lühkarid ja maika järgmise ringiga selga. Natuke kiireks läks ka juba, seega lippasin uuesti alla, võtsin ratta, ajasin välja ja tunnen, et kuidagi imelik on olla. Vaatan kiiresti alla, et mul ikka kõik riided seljas oleks, sest ma ju võtsin ühed asjad ära, panin teised selga ja niimoodi paar ringi ikka:D Ja siis vaatan, et oih, plätud olen unustanud jalga panna:D:D Jällle vilks ülesse ja uuesti alla. Te saaks aru, kui koomiline see on, kui te teaks, KUI palju treppe ma läbima pean, et õue jõuda:D

 Istusime pikalt ühel pingil ja siis Anne järsku pöörab tähelepanu selllisele asjale... Ilmselgelt olime kellegi hauale jõudnud:D

 Aga igatahes, seal kindluse juures olid täna keskaja päev... Vähemalt mina kutsun seda nii, ilmselt oli sellel muu nimi... Aga raudrüüdes onud ja pikkade kleitides tädid jne. Väga stiilipuhas oli. See piikidega võitlus oli ka! Noh, et mehed ratsutavad üksteise suunas ja püüavad üksteist selle pika mõõgaga toksata. Vinks-vonks. Ostsime mahlapulka ka, mu jäts oli nii külm ja mu huuled parajalt kuivad, et mu huuled kleepusid jätsi külge nagu talvel keel metallposti külge. Nooo alguses oli väääga naljakas, Anne pidi naerukrambid saama, kui ta nägi seda. Ta oli natuke kaugemal alguses, aga ma siis püüdsin häält teha, et ta mulle tähelepau pööraks ja näeks, kui idiootse asjaga ma hakkama sain. Ja ma püüdsin ära tirida huuli, aga sain aru, et okeeei, see on valus. Siiis püüdsin keelega nn lahti sulatada oma huuli... ei aidanud. Ehk ikka tirisin ära raksuga, üks kiht nahka jäi ka mu mahlapulga külge:D:D:D Sellllised kajakad lasime ikka Annega lendu, et oii appi:D:D