Nonii, kogusin siia pildile viimasel ajal toimunud asjad:D Eehk, nagu alati ma olen siia ka teavituse pannud, kui keegi Eestist mind meeles pidanud on:) Mõni päev tagasi sain Leenelt postkaardi! Väga armas üllatus:)

 Eile käisime tšikiitadega meie instituudi... hmm... nagu üliõpilasesindus on see vist... Aga üliõpilasesinduse lavastatud etendust vaatamas. Päris vägevas kohas oli see, vanas klubis, vaheajal sai siidrit-õlle, natchosid osta ja selline fresh teenage love´i õhkkond oli:D Aga nagu näha, siis igal toolil oli vana sokk näitlejatenimedega:D Geniaalne lihtsalt!:D Ja etendus ise oli ka... hästi lavastatud kuni vaheajani, pärast tundus, et kirjutamisega oli kiireks läinud ja ei tulnud nagu väga meeliergutavat välja...

JA ma olen pool aega juba oma internetitust elust ära suutnud elada! Amazing:D Aga Annelt sain pühapäeval One Day raamatu, Eestis nägin juba filmi ära, et ma tegelikult teadsin, et mis raamatus ka juhtub, agaaaa niii kaasahaarav raamat oli. Lõpetasin eile hommikul meeletu nutulahinaga. Nagu mainitud... ma teadsin, kuidas see lõppeb, aga ikkkkagi! Niii kurb oli. Ja keegi tähtis nina oli ka öelnud, et kui see raamat käest ära panna, siis sa tõesti tunned, et Dex ja Em on nagu vanad tuttavad... Ma näen kogu aeg inimestes ja situatsioonides Emmat ja Dexterit!:D Ja Jenny hoiatas, et ma liiga kiiresti seda läbi ei loeks, aga nooo, läks kogemata, nüüd ma vaatan seda raamatut laual ja mõtlen, et oleks võinud ikka aeglasemalt sisse ahmida seda:)

Nii ja sisi seal pildil on veel OV chipcard, Lisa annetus Katriinile:) See on siis sõidukaart, et ma vahel bussiga ka sõita saaks:) Täna koju jõudes 50x50 minutit tripilt sain juba aru, et vauu, jalad tulitavad ja protesteerivad all:D Ja tenniste alla pistsin ka nina, kand hakkab juba auklikuks muutuma:D

Laupäeval lähme Lisaga tulbipõldee avastamaaa!

Ning... käisin eile oma rattaga linnas, et see korda saada. Läksin kallisse rongijaamaäärsesse rattaparandusse, kus nad jälle mul tasuta asja "korda" tegid. Ehk keerasid mingit kruvi, ma olin täääiega õnnelik juba, et jeeeesss, tasuta sain oma ratta korda ja nii kergelt läks... 10 minutit läks möööda ja lenksud vingerdasid JÄLLE. See oli juba halenaljakas selleks hetkeks. Pärast astusin läbi teisest rattaparandusest, kus nad ka tegid seda sama asja... Kruttisid mingit värki... ja OIII, tookord seisis lenks tervelt minuti paigal... Ma lihtsalt tundsin, et ma viskan selle ratta põõsasse ja viskan ennast tänavale maha ja nutan natuke:) Aga ma läksin ostsin endale šokolaadi, lonkisin oma katkise rattaga koju ja püüdsin tubli olla:) Hakkama sain, hommikul ärkasin reipana ju ülesse ja rühkisin linna jälle jalgsi:)