Aga ma ei tunne üldse pingevabalt end, sest ma pole viitamisega üldse tegelenud. Ja Stephen, meie kallis tuutor, pööörab nii palju tähelepanu viitamisele. Ma pole veel kordagi tabanud, mis mul valesti läheb:D:D Sest ma iga kord püüan talle erinevat viisi viitamisega töö anda, but....
Ehk siis see ka veel, et nüüd ma loen ju oma töö üle. See on küll hirmuäratav, sest ma ei taha teadvustada endale, et lõpp kiskus jamaks. Üks päev oleks võinud rohkem kirjutada seda, sest täna see 1500 sõna ikka andis tunda, et lõpuks kärssab aju ära ja ei tule normaalseid mõtteid.
( Ja kui sa mõtled, et mul ei ole ju 3 500 sõna täis, siis need sõnad tulevad siis täis, kui ma viitamist vajavatele lausetele tõesti autori ja leheküljenumbri lisan:)
No comments:
Post a Comment